Ohustatus, kaitse, kasutus

Rannikuelupaikade ohustatus, kaitse ja kasutus

Kaks siinkäsitletud elupaigatüüpi 2130 ja 2140 kuuluvad Loodusdirektiivi esimese lisa mõttes esmatähtsate hulka, kuna nende levialad piirduvad valdavalt Euroopa Liidu territooriumiga. Esimest neist esineb meie rannikualadel üsna palju, teist aga väga piiratud ulatuses. Rannikuelupaigad tervikuna on väga dünaamilised, mistõttu on nende ohustatuse tase ja kaitsevajadused erinevad. Kiiresti muutuvatele, vahetult merega piirnevatele elupaikadele (1210, 1220, 1640, 2110, osaliselt 2120) mõjuvad ennekõike loodulikud protsessid, mistõttu nende tekkimine ja kadumine on loomulik looduslik protsess. Seda võivad kiirendada inimtekkelised või looduslikud setete dünaamika muutused – setted ei liigu rannas sellistes suundades ja mahtudes nagu aastakümneid varem. Tuleb jälgida, et randadesse ehitamine ei muudaks setete dünaamikat ning kasutuskoormus ei hakkaks kahjustama tallamisõrna taimkatet (elupaikades 2120, 2130 ja 2140). Tõhusaim kaitse liigtallamise vastu on liikuda mööda selleks ettenähtud radu. Omaette grupi moodustavad elupaigad 1310, 2140 ja 2320, mis inimese tegevuse puudumisel enamasti kasvavad kinni ja kaovad. Nende elupaikade säilitamisele aitab kaasa mõõdukas inimtegevus: karjatamine, niitmine ja hooldamine. Kõikide siinkäsitletud elupaikadega kaetud aladel ei ole mõttekas kulgeda kergemate või raskemate liikurvahenditega, sest sellega kahjustatakse nii pinnast kui ka õrna taimkatet.